Kommenteeri

13.Võhandu maraton 

21. aprillil toimus 13. Võhandu maraton, mille distants on 100 km paatidel sõitu Võhandu jõe ürgses puutumatus looduses. See on maraton täis rõõmu ja valu, füüsilist ja vaimset katsumust, vikerkaart, vihma ja päikest ning muidugi üüratus koguses vett.
Võistlema saab tulla süsta, kanuu, kummipaadi ja paljude muude sõiduvahenditega, mis töötavad kondimootoril. See oli minu 6 kord Võhandul maratonil.Foto autor: Aldis Toome
Maraton algab Võrus Tamula järvel 5km ringiga kõigile peale raftistide ja aerusurfarite, kes lähevad kohe jõele. Maratonile läksime kahese süstaga koos Kristjaniga, kes ei osanud enne starti väga distantsi karta, sest ta oli esimest korda aerutamas. Kutsusin Kristjani endaga kaasa, kuna teadsin, et ta on nii füüsiliselt kui vaimselt väga tugev ja tema peale võib loota. Olime plaaninud läbida distantsi 12 tunniga, kuna eelmine parim aeg oli 12 tundi ja 20 minutit. Kuna Kristjan oli esmakordselt süstaga sõitmas, siis esimesed 30 km läks koostöö saavutamiseks. Esimestel kilomeeritel tekkinud selja-, õlavöö ja kerelihaste valule enam tähelepanu ei pööranud, kuna eelmiste aastate kogemused olid õpetanud, et lõpus niikuinii kõik valutab, aga vaimselt tugev olla, siis ei pane valu lõpuks enam tähelegi. Motivatsioon oli teistest möödumine ja 55. kilomeetril tehtud otsus ´´meie enam endast kedagi jõel mööda ei lase’’. Nagu eelnevatel aastatel olin kogenud, ei läinud enesetunne enam kehvemaks teisel distantsipoolel. Igast toitlustuspunktist proovisime kiiresti läbi minna ja enda tehtud energiabatoone süüa. Kristjan oli kaasa valmistanud martsipani ja minul oli kanepijahust energiabatoone.

Piisava energia saamine toidust ja vedeliku tarbimine on väga tähtsal kohal selle maratoni läbimisel. Hommikul söödud tatrapuder aitas edukalt ja jõuliselt läbida esimesed 30 km ja siis söödud martsipan, toitlustuspunktides võetud kurk ja enda tehtud kanepijahust batoonid ning vesi aitasid viimase 70 km energiarikkalt läbida.

Leevi veskitammi juures oleks peaaegu vette kukkunud, kuna ei läinud täpselt sealt, kuhu oli korraldustiimi nool paigaldatud. Õnneks olid põlled ilusti seatud ja vett paati ei tulnud.

Peipsi lähedale Võõpsu jõudsime alla 12 tunni, täpsemalt 11 hr 34 min 57 sekundit ja olime seega enda ootusi aja suhtes kõvasti ületanud. Võetud eesmärk ´´ meie enam endas kedagi jõel mööda ei lase´´ sai täidetud ja viimased 50 km sõitsime 30 min kiiremini kui esimese poole. Lõpus Räpina Võõpsu vahel sõitsime veel neljast kahesest süstast mööda. Peale lõpetamist ei olnud surmavat tunnet, nagu eelnevatel aastatel, aga riietumine olid küll äärmiselt vaevanõudev ja piinarikkas. Kui varem ei tahtnud sellest maratonist mõni nädal enam mõeldagi, siis seekord hakkasime juba järgmisel päeval tulevaseks maratoniks ettevalmistusi tegema.




Suur tänu Eggele ja Jaan-Martenile, kes saateautoga meid igas punktis ootasid ja nii vaimselt kui füüsiliselt aitasid. Loodetavasti saadavad ka tulevastel maratonidel või võtavad hoopis ise osa!  

Suur kummardus ja tänu mitmekordsele Võhandu maratoni segapaadi võitjale Uko Kõrgele, kes andis paadid kätte, aitas Leevis paati kanda ja lõpus tegeles ise paadi haagisele laadimisega. Täpsemat info temas leiab siit:
https://www.facebook.com/uko.korge

Veel huvitavaid projekte ja seiklusi leiab siit:
www.slackmovements.com

Järgmiste maratonideni

Tauri

Lisa kommentaar

Email again: