Slackline ajalugu

Kui esialgu võiks arvata, et slackline kui sport on hiljuti välja kujunenud uus spordiala, siis tegelikult on sellel kümnete aastate pikkune ajalugu. Slackline’i kui tasakaaluspordi juured algavad köielkõndimisest, kui Charles VI ja Isabel of Bavaria pulmas 1385. a kõndis köielkõndija väidetavalt pulmapeo asukohast üle tõmmatud köit mööda. Aastaid pärast pulmi hakkas köielkõnd laialdasemalt Euroopas levima, kuid Ameerikasse jõudis see alles 1793. aastal. 1859. a. kõndis Prantsusmaalt pärit Charles Blondin suletud silmadega 7,62 cm laiuse kanepiköie abil üle Niagara joa. Liini pikkuseks oli 305 meetrit ja kõrguseks 82 meetrit. Selle soorituse puhul ei kasutatud mitte mingisugust turvavarustust.

Alates 1800. aastast hakati köie asemel kasutama trossi, mis tõmmati veelgi suurema pinge alla. See muutis kõndimise kordades lihtsamaks ning trossilkõndi hakati kasutama tsirkuseartistide poolt erinevates tsirkuseetteastetes. Trossil kõndimise lihtsamaks muutmiseks kasutati enamjaolt 3–5 meetri pikkust võimlemiskeppi ja kõndimistrossist risti üle tõmmatud stabiliseerivaid trosse. Inimestele enim tuntud kujusid köielkõndimises on Philippe Petit, kes paigaldas 1974. a ebaseaduslikult trossi New Yorki kakskiktornide vahele ning ületas selle samuti ilma igasuguse turvavarustuseta.

Riigi teises otsas, Californias Yosemite’i orus hakkas arenema uus viis tasakaalu harjutamiseks, mis on meile tuntud kui „slacklining“ ehk tasakaalusport. Tänapäevane spordiala slackline sai alguse ronimisest. Ronijad vajasid tõhusat vahendit tasakaalu treenimiseks, proovides läbi erinevaid lahendusi, alustades kettidel kõndimisest, ronimisköiel kõndimisest ja lõpetades vetruva liini ehk slackline’iga. Pat Ament ja teised ronijad alustasid harjutamist 1960. a Yosemite pargis. Slackline ei kogunud aastaid populaarsust, kuni sellega hakkasid rohkem tegelema Adam Grosowsky ja Jeff Ellington. Nemad leidsid lahenduse, kuidas paigaldada torukujulist ehk seest tühja slackline’i ja seda pinge alla saada. Seda tehnikat, mis sai nime „Ellington system“, kasutatakse slackline spordialal siiani. Ellington süsteem on eelkäija tänapäeva pingutuslahendustele. A 1985 löödi üle Philippe Petit’ kõrgeima liini rekord Scott Balcomi poolt. Liin paigaldati Yosemite Valley pargi kohale 908 meetri kõrgusele. Sellest ajast peale on hakatud massiliselt slackline’i limiite kompima. 2008. a tehti Moabis, Utah kanjonis esimene langevarjuhüpe kõrgele paigaldatud slackline’i pealt Dean Potteri poolt. Järgmise väga suure jalajälje slackline’i ajalukku on jätnud Andy Lewis. Tema tegi 2006. a lisaks liini pealt sooritatud langevarjuhüppele ka esimese jalgadelt jalgadele tagurpidi salto maandudes liinile. See video hakkas kulutulena levima ning isegi Nike’i reklaamis kasutati tema klippi. Andy Lewis on hetke seisuga välja mõelnud enim elemente, mida liinil teha. Suur osa tema elementidest on siiani veel kasutuses slackline professionaalide poolt. 2007. a loodi sakslaste Robert ja Jan Kaedingi poolt esimene slackline firma, mis tootis algajatele mõeldud liinide komplekte. Firma sai nimeks Gibbon Slacklines. See andis võimaluse igale inimesele soetada endale lihtsasti paigaldatav slackline komplekt, mille abil oma oskusi arendama hakata. Kui slackline oli inimeste seas juba rohkem levinud ja algaja tasemel tegelejaid oli piisavalt palju, otsustas Andy Lewis korraldada 2008. a Californias esimese slackline võistluse. Võistlusel oli stiiliks „trickline“, millel tehakse erinevaid akrobaatilisi elemente, alustades staatilistest elementidest ja lõpetades pöörete ja hüpetega. Tänapäeval korraldatakse slackline võistluseid aina rohkem ning spordiala on omale tugevamat pinda saamas.