Üks elu unistusi sai teoks. Olla lavastaja ja teha enda eluloost etendus. 27.08.22 sai mul 10 aastat sellest kui esimest korda astusin slackline-le ja ütlesin, et see ala pole küll mulle. 
Nüüd aga on see minu elustiil ja visuaallavastuses sai see rahvani toodud koos sisse räägitus jutustusega, mis andsid aimu minu tõekspidamistest, läbielamistest ja armastuse jõust, mis aitas mul uuesti lendu tõusta.  

Lavastuses lõi kaasa üle kahekümne inimese ja bänd Mandarones.
Suured suured tänud teile kõigile.

Merit, minu inglike, tänu kellele see lavastus sai suurel määral teoks, kirjutas meie mõlema eest imelise tänukirja: 

 ´´Aitäh Kristjan trikkide filigraansuse eest ja tasavägiseks duopartneriks olemise eest. Aitäh Kirke alati julge pealehakkamise ja mitmekülgsuse eest. Aitäh Lee juba nii noorena nii tasemel olemise eest ja selle nii elegantselt välja kandmise eest. Aitäh Andres stabiilsuse, usaldusväärsuse ja soojuse eest. Aitäh Grete rõõmsameelsuse ja abivalmiduse eest. Aitäh Elena armsuse eest. Aitäh Risto sinu särava naeratuse eest, detailide märkamise ja fookuse hoidmise oskuse eest ja kogu selle visuaalse hulluse nii keerulistes valgusoludes kaunile salvestusele püüdmise eest. Aitäh Kristin K et lubad oma kehal ja häälel ja tunnetel väljenduda. Aitäh Kristin J et näitad mis kõik on veel võimalik. Aitäh Lehar et oskad, tahad ja suudad panustada täiega ja päevade viisi ega karda isegi kuumust. Aitäh Diana et inspireerid kõrgustesse vaatama. Paldies Ugis vastutustundlikkuse, täpsuse ja loovuse eest. Aitäh et jube hea lugu oli break tantsu ajal. Aitäh Karolina et näitad et slack on täiega naiste ala ka. Nagu ka ehitamine. Aitäh Heigo et oled alati olemas ja täidad kõik lüngad.Aitäh Verner täpsuse ja põhjalikkuse eest. Aitäh Andreas tehnilise nutikuse, usaldusväärsuse ja sügavuse eest, mis sinus on. Aitäh Anna-Liisa et suudad luua mittemillestki nii palju ilu ja tuua välja asjade olemuse, tuuma ja loomuse. Aitäh Rait et lubad oma loovusel ja eluenergial nii vabalt möllata. Aitäh Krista et nii lahkelt oma väärikat ja väärtuslikku varustust pakkusid. Aitäh Alex et toitsid meid ja teine Alex ja Losha et kogu selle ilu valgustusega nähtavaks tegid. Ja aitäh kõikidele keda ma ei maininud aga kelle panusele, nõuandele või heale mõttele tänu sai see etendus just selline. Aitäh Tauri et selle kõik nii kaunilt kokku kõlama panid. Tead seda väljendit: Ütle mulle kes on su sõbrad ja ma ütlen sulle kes oled sa ise? Kui sa nüüd kõike seda loed (ja see oli kõige lühem võimalik su sõprade omaduste kirjeldus) siis... Wow mis Mees ja Looja ja Slackliner ja Artist ja teerajaja sa ise oled. Aitähhhh et tegime seda kõik koos ja et olen maailma kõige õnnelikum naine. ´´

Tagasivaatav lugu - suurlavastus ''Vabaduse lind''

Kui oleks oleks olemas siis oleks kõik teisiti. 
Ikka jäi see üks lisapäev puudu, üks lisanädal, üks lisa kuu, üks lisa-aasta. 
Kui oleks oleks vaid olemas.
Aga õnneks oleksit ei ole olemas.
Ja meil läks kõik nii nagu pidigi minema,
Samal päeval - esinemispäeval - paigaldasin ja tegin veel viimaseid ettevalmistusi.  Imekombel aga võtsin seda täie kergusega ja teadsin, et saan ja me saame kõigega valmis ja imeliselt hakkama.
Viimasel hetkel veel tegin slackline laskumise valmis, et siis lendleva kergusega üle inimeste liuelda. Samal ajal tegi Kristjan highline'i esinemiseks valmis paigaldades LED valguse selle alla. Viimasel hetkel tegime Ingliga (Meritiga) lendamisproovi ja lõpukava kui  rahvas oli tegelikult juba kohal.
Ja siis see algas. 
Kümme aastat ühe tunniga! 
Esimene samm liinil tervitasin rahvast ja siis muusikasse kukkumine. Muidugi lavastatud.
Aga mitte peaproovis läbimängitud.
Oli päris põnev kukkumine, kogu lava rappus ja kogu rahvas rappus ja nii see pidigi olema. Kogu rahvas ahetas ja tundis seda, mida minagi seal jalgevahel. 
Siis breiktants lava ees, millele järgnes laskumine. Ronisin mööda puud üles ja sõber Ugise jäi üksinda lavale tantsima kuni järsku nägi pea kohal mind laskumas üle inimeste kaugusesse.
Jätkus Trickline show koos Kristjaniga. Sooritasin enda esimesed sammud liinil ja siis koos akrobaatiline tants liinil. Me ei olnud seda veel kordagi läbi proovinud, sest Kristian puudus peaproovist.
Seda oli tunda.
Kava läks kohe omateed - nagu täiesti pea peale. Vahetasime rollid, muidugi keegi teine sellest aru ei saanud, aga me olime korraks ikka segaduses, kuni mõistsime, et,
improvisatsioon on ka tore. Õnneks meil koostöö nii hea, et kõik nägi laitmatu välja.
Slackline-l trikitamine viis mind edasi mägedesse ronima - mööda kangast highline'i suunas.
Tundsin kätes raskust ronimisel aga ei andnud alla. Nägin, et Highline läheneb ja mul jäi üle ainult ronida! 
Ronisin ja ronisin, mõistsin, miks kangas ei liikunud enam edasi ja pidi kinni jääma. Minu highline'i julgestusvarustus oli jäänud liini algusesse (pidi tglt koos kangaga liikuma). Seega õnneks oli mul palju vähem maad nüüd mööda liini julgestuseni ronida.

Ja see liin oli nagu jõhkralt raskem kui alguses arvasin, sest ma ei jõudnuki LED Highline'i proovida enne kui alles esinemisel. Tagataustal kõlasid minu sõnad. Usalda kõike, mis praegu sinuga toimub ja luba kehal tasakaalu hoida.
Seda ma ka tegin. Ja tasakaal tõesti hoidis mind sel liinil.
Kava lõpuks tegin leashfall'i ja olin valmis järgmist etappi enda elust näitama. Aga selleks ma pidin liikuma mööda liini kasepuuni, sealt laskuma, alla mööda köit järgmise puuni, sealt laskub alla järgmise liinile. Aga see oli ainult minu unistustes, sest tegelik oli see, et sellelt Highline'lt juba mahatulek oli nii keeruline, et niipea, kui ma kasepuuni jõudsin, ma mõistsin, et ma olen hiljaks jäänud. Tulid meelde sõbra Andrease sõnad, et loo backup igale tegevusele - ka puust allaronimisele. Seda ma kahjuks kuulda ei võtnud ja laskusin nagu ahvipoiss mööda puud alla oksi ragisetades ja nähes, kuidas valgusviht mulle järgi tuleb.
Ja lõpuks jalgadega maad puutudes ja kiirel jõudsal sammul järgmisele liinile liikudes teadsin, et ma jällegi kuidagi jõuan täpselt õigel ajal õigesse kohta.
Pulss muidugi laes. Ronisin enda Hollywoodi liini peale viie meetri kõrgusele trickline'ile, kus saab teha akrobaatilisi hüppeid. Õhkmadrats pandi selle all käima. Muusika käis ja mina ronisin mööda liini keskele tühja õhkmadratsi kohale. 
Arrrrrrrrr,  õhkmadrats pidin minema käima kolmekümne sekundiga. Aga seekord see võttis umbes kaks minutit. Sest elektrivõimsus oli nii madal ja pidin võtma ikka väga rahulikult enne kui sain hakata midagi tegema.
Kõik oli nii mõeldud :D 
Ja lõpuks selle liini pealt alla kukkumine, hüpe pidi lõppema liini lõikamisega ja nii see ka läks. Mitte perfektselt ajastatud, aga mis siin maailmas üldse perfektne on? Seda ei saanud ju enne läbi proovida!? Ega neid liine raisata ei ole.
Järgmisel hetkel mina olin airbag-is selili ja hingasin sügavalt, et kopsud uuesti hapnikuga täita ja  samal ajal show käis laval, selle kohal ja 360kraadi publiku ümber. Tundus, et rahvale meeldis, sest kilkeid ja hääli oli kuulda.
Valmistusin uuesti lavale minekuks koos Ingliga.
Millegi pärast oli mul tunne, et peaks rakmed seljast võtma, läks täiesti meelest ära, et meil tuleb veel lendamiskavasid. Õnneks tuli Inglike minu juurde ja tuletas meelde järgmised kavad. Ma teadsin küll, et meil ainult viimased kolmkümmend sekundit. Panin ruttu rakmed jalga, aga valet pidi.
''Okei, ainult rahunedes saab asju õigesti teha.''Ja ma ei tea, mis imeväel tundus, nagu muusikud oleks pikendanud seda muusika oleks pidanud juba lõppema... Ronisime mööda redelit üles auto katusele.
Täpselt õigel ajal jõudsin teha enda järgmise tulekera enda ümber.
Inglike selja taga.
Kõik pidigi nii minema.
Tants Ingliga auto katuselaval. Nii imeline, nii hoitud tunne.
Näen ainult Inglit minu kohal lendamas.
Naudin igat hetke.
Ja hingan kergendatult.
Järgmise osa mõtlesime alles sama päeva hommikul välja, kuidas saada auto lavalt alla? Väga graatsiline õlgadele seisu tulek. Mina muidugi tulin sealt kuidagi saldoga alla ja Inglike järgnes mulle.
Läksime koos tuleliini juurde ja panime selle põlema. 
Nautisime tantsu ja teineteisele silma vaatamist. Kuni ma lõpuks tuleliinile läksin.
Tuleliin põles jõudsalt ja sobis väga imeliselt selle kavaga.
Siiski lootsin, et põleb selle kava lõpuni. Aga ta põles ainult pool sellest kavast, seega tuleb järgmine kord arvestada, et kütus saab ka mingil hetkel otsa. Aga põhimõtteliselt perfektselt peale tuleliini põlemist algas pürotehnika osa ja kõik pidigi nii olema. Saltod, valgus, tuli, leegid, kõik üheaegselt, ilutulestik tagataustal ja lõpuks siis salto liinilt maha. Ja teadmine, et ma olen terve ja ma saan kõigega hakkama. Mu tervis tervendab ennast ise, kui ma järgnen enda südamele. 
Ingliga koos liikusime lava ette.
Mina sulgesin silmad, laskusin põlvili ja Inglike valmistas mind ette lendamiseks.
Kuulasin iseenda häält iseendale rääkimas.
Teades, kuidas kõik teised ka samal ajal kuulavad ja minu maailma näevad.

Tundsin seda armastust ja hoitust, millega Inglike mind lendama saatis.
Ühendasin enda karabiini nööri külge, mis hakkas mind taeva poole tõstma. Ja ma olin ainult enda juustega selle küljes.
Kuni ühel hetkel enam jalad maad ei puutunud ja ma lendasin - silmad kinni, muidugi.
Et nautida seda sisemaailma.
Nautida seda kergust. Seda vabadust.
Kõikvõimas tunne.
Võimatu sai võimalikuks.
Poolteist aastat kestnud treening ja uskumine, et ma võin ennast ise tervendada, saigi tõeks. Ma lendasin jälle, tõusin nagu fööniks.
Tulest.
Tuhast üles.
Koos valgusmänguga keereldes seal ühel hetkel viipasin Inglile, et lähme koos lendu.
Koos.
Valgusesse.
Valgusmängu hoitusesse.
Armastusse.
Puudutustesse.
Inglike tuli minu juurde LED tiibadega. Imekombel ma jõudsin tõmmata selle nööri koos karabiiniga rakmete külge, sest see oli natuke kõrgemal, kui me alguses olime proovinud sama päeva hommikul.
Aga nii see pidigi olema. Järsku Me lendasime
Keerlesime.
Teadsime, et oleme teineteisele loodud.
Aitäh Inglike, et oled olemas.
Aitäh, et me oled olemas.
Aitäh Elu imelise elu eest.
Aitäh teile kõigile, kes lubasid seda imelisust enda ellu.
Sumedal soojal augustiööl
Enamus esinejaid poolpaljalt, kehamaalingutega.

Lõpus joovastuses kummardamine.

Aitähh