Niisiis tulime oma meeskonnaga tagasi Sitsiiliasse 2017. aasta aprillis, et vallutada
Monte Monaco ning ka mitmeid teisi slackline’imiseks sobivaid kohti. Alustasime oma
teekonda 28. märtsil Slackvan’iga Münhenist Sitsiilia poole. Esimesena korjasin peale suurepärase hollandi highline’ija Jobber Moltmakeri. Sõitsime edasi Bellunosse, et kohtuda järgmise tiimikaaslase Niko Cadiga, kes on vanakooli highliner ja professionaalne kaljuronija. Tänu Nikole, kes on tuntud ka kui Võlur, oligi üldse võimalik Monte Monaco liini paigaldada, kuna tema on meisterlik ronija ning oskab ka kõige paremini highline’i paigaldada.

3. aprillil paigaldasime oma esimese highline’i Tofana mägede vahele Dolomiitide
mäeahelikus. See oli tõeliselt unustamatu liinikogemus, kuna sinna sai hõlpsasti ligi
ning liini paigaldamine oli lihtne, kuid vaated olid see-eest imelised. Sellist kohta olen
siiani ainult oma unenägudes näinud!

Järgmine peatus oli Genfis, et viia läbi slackline töötuba kohalikus akrobaatika
akadeemias „Synergika“ ja peale võtta järgmine tiimikaaslane Riccardo Rubattino,
kes on suurepärane partner ja kaameramees meie ekspeditsiooni jaoks.
Jõudsime Sitsiiliasse 4. aprillil ning ööbisime Luca Rizzo juures. Tema on
professionaalne paraplaaniga sõitja ning suurepärane giid Etna mäe ja seda
ümbritsevate aladega tutvumiseks. Järgmisel päeval läksime Gole del Stretta
nimelisse kohta oma esimese highline’i paigaldamiseks Sitsiilias. See oli 63 m pikk ja
asus 30 m kõrgusel. Esimesel katsetusel tundus liin jalge all nagu liikuv madu!
Viimasel päeval õnnestus mul aga sooritada „fullman“, ehk siis kõndida edasi-tagasi
terve liini ulatuses ilma kukkumata. See andis mulle veel rohkem motivatsiooni
kõndimiseks, kuna liin, millel tundus esmalt võimatu kõndida, oli lõpuks täiesti
kõnnitav! Seetõttu sai liin nimeks „See on OK“.

Riccardo: „Kui ma esimest korda liinil püsti tõusin… see oli imeline…Ma nägin enda
all tervet jõge…ja tunnetasin kogu seda loodust, kogesin sellist maagilist
sensatsiooni. Ma küsisin endalt… kas see on reaalsus?“

Jobber: „Gole del Stretta oli väga lõbus! Ma usun, et see oli isegi üks lõbusamatest
sessioonidest terve tripi jooksul. Ma kinnitasin oma kõlari ja lasin sealt mõnusat
hollandi muusikat, mis kajas läbi kitsa kaljudevahelise kuristiku. Ma tantsisin, laulsin
ja surfasin oma tagumiku otsast ilma ühegi maise mureta.“

Niko Cad: „Ideaalne asukoht meie esimese highline’i jaoks koos eendiga
ronimisseinaga, mille all saime paar päeva ööbida.“

Viibisime mõne päeva Gole del Strettas ning magasime meie kohal eenduva
ronimisseina all. „See oli tõeliselt kodune. Meil oli suur ala lõkkekohaks, kokkamiseks
ning eraldi ala võrkkiikudes magamiseks. Selle ekpeditsiooni ajal magasimegi
peamiselt võrkkiikudes.“

6. aprillil suundusime San Vito Lo Capo poole ning korjasime oma teel Matthias
Brunneri lennujaamast peale. San Vito Lo Capos rääkisime ronimismaja omaniku
Danielega, kes on rajanud mitmeid ronimisradu Monte Monacole. Tema aitas meil
leida kõige lihtsama raja Monte Monaco tippu.

Liin nimega „A Vista“ (pikkus: 45 m, kõrgus: ~80m, vaade: merele) sai Monte
Monacole paigaldatud 8. aprillil. Nimi „A Vista“ tähendab „esimesel silmapilgul“ ja
ühtlasi ka ilusat vaadet. Nimi sobis liinile ideaalselt, kuna enamik meist suutis liinil
kõndida ilma kukkumata ehk siis „esimesel silmapilgul/katsetusel“. Lisaks sellele oli
vaade liinilt lihtsalt unustamatu; ühel pool imeilus San Vito Lo Capo taamal paistva
lõputu türkiissinise Vahemerega ja teisel pool hiiglaslikud mäed ja rohelised
maastikud. Samal ajal lendavad sinu ümber linnud, kes justkui tahaksid samuti liinil
maanduda.  Tauri: „See ongi see, mille nimel ma elan!“

Matthias Brunner: „Monte Monaco liin oli mu lemmik selle ekspeditsiooni ajal. Puhas
ilu igal pool mu ümber. Mäe tipus seistes ja üle San Vito vaadates on võimatu mitte
laialt naeratada.“

Jobber: „Kõige eepilisem liin oli A Vista.Vaade sealt oli imeline ja sinna üles ronimine
tohutult lõbus.“

Niko Cad: „A Vista liin oli hämmastav! See oli täpselt minu stiili, kuna kõigepealt tuli
traditsioonilisel viisil ronida ning seejärel sai highline’i paigaldada ja olla esimesed,
kes sellel liinil kõnnivad!“

10. aprillil paigaldasime veel kaks liini San Vito Lo Capo läänekaldal Trapanis: 25 m
trikk-highline ja 118 m highline. Siin oli meil mõned päevad aega mõneks
lõdvestavaks mereäärseks sessiooniks, pärast oma suurima eesmärgi täitmist sellel
ekspeditsioonil – Monte Monaco „A Vista“.

16. aprillil sõitsime tagasi Sitsiilia idakaldale, Sunisland wakeparki (Syracusa
lähedal), et viia läbi slackline töötuba. See paik nägi välja nagu paradiis, palmipuud igal pool, imeliselt selge veega järv ning uskumatud inimesed ja atmosfäär.
Meil oli võimalus paigaldada 100 m veeliin üle wakepargi järve.
„Ma ei ole mitte kunagi näinud nii ilusat päikese ja pilvede peegeldust kui sellel järvel,“ ütles Tauri.

Niko Cad: „Me täitsime kõik oma ootused ja ma olen super õnnelik!“

Matthias Brunner: „Jah, ekspeditsioon oli edukas! Monte Monaco ületas mu ootused
ning pani mu näole sellise naeratuse, mis jääb veel kauaks kestma. Ma olen rõõmus,
et sain sellest tripist osa nii ägeda seltskonnaga. Kuna tuleme kõik erinevatest
riikidest, võivad keelebarjäär ja kultuurilised erinevused aeg-ajalt arusaamatusi
põhjustada, kuid see on OK. Meil õnnestus täitsa hästi omavahel läbi saada. Pealegi
olen ma sillas, et nägin Niko esimest üle 100 m highline’i ületust ilma kukkumata,
mille jaoks ta on töötanud 10 aastat. Lisaks Tauri ja Jobberi esimest üle 100 m
highline’i ületust ning Riccardo esimest highline’i ületust ilma kukkumata. Sellise
arengu tunnistajaks olemine on väga inspireeriv!“

Riccardo Rubattino: „Parim asi on see tunne, mida me kõik jagame… ja alati
positiivne mõtlemine. Ainulaadsed kogemused ainulaadsete inimestega. Ma ei jõua
ära oodata, millal seda kõike korrata saan.“

Tauri Vahesaar: „Mina kui ekspeditsiooni peamine organisaator tunnen, et
saavutasime kõik endale seatud eesmärgid ja rohkemgi veel! Meie, kes me oleme
grupp inimesi üle terve Euroopa ja pärineme erinevatest kultuuriruumidest. Püsida
24/7 ühel lainel inimestega, keda vaevu tunned, on keeruline, kuid saime sellega
hakkama ja sealjuures päris hästi! Ma kogusin rohkelt unustamatuid mälestusi ning
planeerin juba järgmist ekspeditsiooni 2017. aasta oktoobriks.“

Jobber Moltmaker: „Jah, ekspeditsioon oli edukas! Me avastasime ju siiani
avastamata highline’i paradiisi, nii et mida sa veel soovida võiksid! Võib-olla jäi meil
kõikide liinide paigaldamiseks natuke ajast puudu, aga see annab ju veel suurema
põhjuse tagasitulemiseks, eks?“